Tüvekahjustajad

Haavataelik

Phellinus tremula

Viljakeha laskuv, mõnikord liibunud, ülakülg must alakülg pruun. Poorid ümarad, peened. Viljakeha mitmeaastane, keskmise suurusega (5...15 cm), puu tüvel, eriti oksakohtadel. Väga sage haabadel ka paplitel. Põhjustab kasvavatel puudel tüve südamemädanikku
Tõrje: viljakehadega puude väljaraie, tüvevigastuste vältimine, segapuistute kasvatamine ja hübriidhaava istutamine.

--------------------------

Haavataelik on spetsialiseerunud liik, kasvab vaid haabadel ja paplitel [6]. Temaga on püütud katseliselt nakatada näiteks vahtrat ja kaske, ent looduses pole see õnnestunud. Seevastu haava vastupanuvõime selle seene nakkusele on äärmiselt nõrk, mistõttu ei leia päris terveid puid isegi noortes metsades. Vanemates haavikutes on enamik puid südamemädanikust kahjustatud, mõnes puistus näeb vaid üksikuid haavataeliku viljakehadeta tüvesid [8]. Seda seent on leitud üle Eesti kõigist metsatüüpidest, kus kasvab haab. Tavaliselt asustab ta elusaid puid, vaid üksikleiud pärinevad lamapuudelt.

Haava-tuletaelik (Phellinus populicola) põhjustab samuti tüve valget südamemädanikku. Seegi seen asustab tavaliselt elusaid haavatüvesid, harvem lamatüvesid. Viljakehad on mitmeaastased, puutüvelt tugevasti eenduvad, radiaallõhede ja laia ümara servaga. Ent neid näeb vaid üksikutel puudel, niisiis pole see seen metsamajanduslikult oluline. Haava-tuletaelik kasvab vanades laane- ja salumetsades, inimpelgliku liigina hoidub peamiselt põlismetsadesse. Teda leidub pillatult ja vähesel arvul peaaegu kogu Eestis (peale Loode-Eesti, haruldane on ta ka Põhja- ja Lääne-Eestis) [6]. Soomes on haava-tuletaelik üsna harv [2].

Haavanääts (Junghunia pseudozilingiana) – üheaastane liibunud viljakehaga torikuline seen – kasvab vanadel haavataeliku viljakehadel. Tema valgeid, kreemikaid või pruunikaid sitke-korkjaid viljakehi tasub otsida surevatelt, haavataelikust juba nakatunud tüvedelt. Haavanääts on meil harv, teda peetakse üheks põlismetsade indikaatorliigiks. Kuulub looduskaitsealuste liikide III kategooriasse. See seen on haruldane kogu Põhja-Euroopas ning esimest korda kirjeldatud Eestis [5].

Jänesvaabik (Ganoderma applanatum) on sagedane salumetsades ja parkides, teda on lihtne ära tunda lameda kakaopruuni kübara järgi. Peale haabade kasvab ka kaskedel, tammel ja sanglepal, harvem teistel lehtpuudel, üksikutel juhtudel on seda liiki leitud ka kuuselt [6]. Seen on meil sage ja põhjustab puidu valgemädanikku. Jänesvaabiku viljakehad on silma jäänud ka kunstnikele.

Vääveltoriku (Laetiporus sulphureus) oranžid või kollakad viljakehad kasvavad haabadel tunduvalt harvemini kui näiteks tammedel või remmelgatel. Ent see seen on tähelepanuväärne, sest tekitab väga kiiresti arenevat südamemädanikku. Vastupidi eespool käsitletud liikidele põhjustab vääveltorik puidu pruunmädanikku. Viljakehad on üheaastased, neid näeb peamiselt parkides ja puisniitudel [6].

Peale haavanäätsu kasvab haabadel teisigi haruldasi seeneliike. Näiteks nahkiseline Candelabrochaete septocystidia, kes leiti möödunud sügisel Muraka looduskaitseala põlismetsast lamavalt kõdunenud haavatüvelt [7]. Varem on seda liiki Eestist leitud kõigest neljal korral. Nii nagu enamiku nahkiseliste korral, saab seda liiki määrata vaid mikroskoopiliste tunnuste järgi. Liigi nimetus tuleneb vaheseintega tsüstiididest [1], mida saab näha, kui uurida seent mikroskoobi all.